Kõige rohkem kasutasin ma sõnu aga, läksime, minu, sai, nii olnud, ja hüpata.
Monday, September 27, 2010
Sunday, September 19, 2010
Minu suvi
Minu suvi koosnes paljudest toredatest seiklustest, aga räägin ainult kõige põnevamast. Parim osa minu suve seiklustest oli koos oma pere ja paljude sõpradega Otepääl. Me läksime sinna, kuna meie sõpradel toimus seal meeskondlik triatlon ja me tahtsime nende koos aega veeta. Õhtul olime üüritud majas ja meil sai väga palju nalja. Öö veetsime samas majas.
Hommikul sõime ja siis läksime ujuma. Järv oli natuke majast eemal. Peale lõunat läksime ja sõitsime kolme poisiga Käärikule. Tee oli raske, sest see oli väga künkaline. Kui kohale jõudsime läksime jälle ujuma. Seal oli hüppetorn. Hüppetornilt sai hüpata kolme meetri kõrguselt ja kuue meetri kõrguselt. Hüppasime hüppetornist umbes pool tundi ja siis tuli ühe poisi isa ja ütles, et emad ei lubanud sealt hüpata. Teised oli päris pabinas, aga mina ei olnud sest, minu vanemad olid läinud Tartu rulluisu maratonile. Emad olid näinud teiselt kaldalt, et me tornist hüppasime. Läksime siis sinna randa kus emad olid ja tuli välja et seal polnud ka nii igav, seal oli ka sild kus sai hüpata. See ei olnud aga pooltki nii kõrge kui enne.
Kui meie poistega olime rannas olnud ainult viisteist minutit tulid vette ka vanemad. Olime just vette jõudnud kui nad nägid, et eemal lõi äikest ja lained hakkasid tõusma. Tulime kõik veest välja ja jooksime varju. Meil oli väga kiire kuna maru tuli nii kiiresti, liiva puhus näkku, vima sadas valusalt vastu selga ja tuul oli kõva. Jõudsin kaasa võtta ainult kiivri, plätud jäid ratta juurde.Me ootasime ja vaatasime kuidas autodele rahet kõvasti peale sadas. Me ootasime seal kuskil nelikümmend minutit ja siis jäi alles vaiksemaks. Läksime oma asjade juurde ja vaatasime kas kõik on alles. Kõigil teistel oligi, aga minul olid mõlemad plätud läinud. Ühe leidsin üles aga teise oli torm nii kaugele viinud, et seda ei leidnudki. Väntasin selle ühe plätuga koju ja hakkasin asju pakkima. Pärast seda sõitsime sõbraga minu vanaema juurde. See oli minu suve kõige põnevam ja lõbusam seiklus.
Hommikul sõime ja siis läksime ujuma. Järv oli natuke majast eemal. Peale lõunat läksime ja sõitsime kolme poisiga Käärikule. Tee oli raske, sest see oli väga künkaline. Kui kohale jõudsime läksime jälle ujuma. Seal oli hüppetorn. Hüppetornilt sai hüpata kolme meetri kõrguselt ja kuue meetri kõrguselt. Hüppasime hüppetornist umbes pool tundi ja siis tuli ühe poisi isa ja ütles, et emad ei lubanud sealt hüpata. Teised oli päris pabinas, aga mina ei olnud sest, minu vanemad olid läinud Tartu rulluisu maratonile. Emad olid näinud teiselt kaldalt, et me tornist hüppasime. Läksime siis sinna randa kus emad olid ja tuli välja et seal polnud ka nii igav, seal oli ka sild kus sai hüpata. See ei olnud aga pooltki nii kõrge kui enne.
Kui meie poistega olime rannas olnud ainult viisteist minutit tulid vette ka vanemad. Olime just vette jõudnud kui nad nägid, et eemal lõi äikest ja lained hakkasid tõusma. Tulime kõik veest välja ja jooksime varju. Meil oli väga kiire kuna maru tuli nii kiiresti, liiva puhus näkku, vima sadas valusalt vastu selga ja tuul oli kõva. Jõudsin kaasa võtta ainult kiivri, plätud jäid ratta juurde.Me ootasime ja vaatasime kuidas autodele rahet kõvasti peale sadas. Me ootasime seal kuskil nelikümmend minutit ja siis jäi alles vaiksemaks. Läksime oma asjade juurde ja vaatasime kas kõik on alles. Kõigil teistel oligi, aga minul olid mõlemad plätud läinud. Ühe leidsin üles aga teise oli torm nii kaugele viinud, et seda ei leidnudki. Väntasin selle ühe plätuga koju ja hakkasin asju pakkima. Pärast seda sõitsime sõbraga minu vanaema juurde. See oli minu suve kõige põnevam ja lõbusam seiklus.
Subscribe to:
Posts (Atom)